1941. mudeliaastal pakkus luksuse sünonüümiks saanud Cadillac oma klientidele kaheksat limusiinkerega mudelit. Siin vaatleme neist väärikatest sõidukitest kõige väiksemat.
Kaheksa limusiini ja neist kõige väiksem
Erinevalt teistest 1941. aasta limusiinidest, mis ehitati pikendatud teljevahele — Series 75 puhul 3454,4 mm ja Series 67 puhul 3505,2 mm — oli siin käsitletav mudel kompaktsem. Suurematesse autodesse mahtusid hõlpsasti kaks kokkuklapitavat istet esiistme taha ning elektriliselt liigutatava klaasiga vahesein, mis muutis need tõelisteks limusiinideks. Seda lahendust nimetati “Imperial Divisioniks” ning see võimaldas tagaistmel istuval “keisril” end juhist eraldada. Kui vahesein telliti, kaeti esiistmed kanga asemel musta nahaga — see väljendas reisijate prestiiži, mitte juhile sobivat tagasihoidlikkust.
Kõigil 1941. aasta Cadillacidel oli esiosa kujundus ühesugune. Esitulede all paiknevad punase keskosaga dekoratiivkatted peidavad täiendavate udutulede jaoks ette nähtud pesasid. Sellel autol neid tellimisel ei märgitud, mistõttu paigaldati hiljem eelmise aasta “udutuled”. Küljepeeglid on aga originaalsed; need paigaldati tehases lisatasu eest — neli ja pool dollarit tükk.
Sedaan, keiserlik sedaan või esindussedaan
Kui klient valis ainult kokkuklapitavad istmed või ei valinud neid üldse, liigitati auto lihtsalt sedaaniks, mis oli mõeldud viiele kuni seitsmele inimesele ja varustatud sõitjateruumis kokkuklapitavate jalatugedega. Neid lahendusi võis tellimisel lisada ka “keiserlikule sedaanile” või isegi esindussedaanile, mille kolmanda aknarea asemel oli kinnine katuseosa.
Mis teeb selle auto eriliseks
Meie lehel näidatud auto erineb siiski teistest. Esiteks on sellel 1941. aasta Cadillacidele tüüpiline standardne 3,2-meetrine teljevahe, mistõttu salong on lühem ja kokkuklapitavaid istmeid sinna ei mahu. Teiseks on nii eesmine kui tagumine salongiosa viimistletud halli “Bedfordi” soonkangaga ning nahka pole kusagil. Ometi on autol salongi sees iseloomulik ülesliikuv klaas. Kas see teeb sellest “Imperial Sedani”?
Eesmine salongiosa on viimistletud sama Bedfordi kangaga nagu tagumine. Armatuurlaua all, roolisamba vasakul küljel, asub “maailma esimene ja ainus automaatne soojendi-klaasisulataja”, nagu seda lisavarustust firma kataloogis uhkusega kirjeldati: “Sellega pole teil isegi kliimaseadet vaja.”
Tõepoolest on see Series 60 Speciali variant kataloogis just sellise nime all: niigi ainulaadse baasmudeli ainulaadne eriversioon. Tähelepanuväärne on, et 1941. mudeliaastal ei pakkunud Cadillac üldse ühtegi teist mudelit tähisega 60.
Kiirusmõõdik ja elektrikell paiknevad seitsmelambilise sisseehitatud raadio valjuhääldit katva võre kahel pool. Vasak peenhäälestusnupp on käsitsi jaamavalikuks, parem helitugevuse jaoks; kõige vasakpoolsem nupp on kolmeastmeline tooniregulaator, kõige parempoolsem lüliti ning viis nende vahel olevat nuppu on eelseadistused.
Kust Series 60 pärines
1935. aastal kasutusele võetud “Series 60” tähistas algul Cadillaci 16-silindrilisi mudeleid. Järgmiseks aastaks süsteem muutus: number 60 anti Cadillaci kõige soodsamatele autodele, samal ajal kui väiksemat La Salle’i marki tähistas number 50. 60 Special ilmus 1938. aastal iseseisva mudelina ning erines peaaegu kõiges teistest Series 60 autodest.
Ühe mudeli jaoks ehitatud raam
60 Special kavandati luksusliku ja eksklusiivse autona nõudlikule ostjale ning see ei sarnanenud ei tolleaegsete Cadillacide ega General Motorsi pakutud väliselt erinevate La Salle’i mudelitega. Auto põhines madaldatud raamil, mille pikitalades oli kaks painutust; see kaotas vajaduse astmelaudade järele ning võimaldas madalamat ja terviklikumat keredisaini. Raam töötati spetsiaalselt 60 Speciali jaoks välja, sellele lisati väändejäikuse parandamiseks X-kujuline risttala ning auto üldkõrgus vähenes 3 tolli (76,2 mm).
Esiistme seljatoe ülemise osa naturaalsest pähklipuust viimistlus on seotud salongis oleva sisemise vaheseinaga
Pehme käepideme otsad on kaunistatud tuttidega. Tuhatoos, sigaretisüütaja ning klaasvaheseina üles-alla liigutamise nupp on peidetud käetoe liugkatte alla.
60 Speciali tagauksed on 895 mm laiused, seega isegi Fleetwood 75 seeria limusiinide ustest laiemad. Ent ukseavasse tugevalt ulatuv tagumine käetugi piirab endiselt sissepääsu.
Bill Mitchelli disain
Projekti juhtis noor ja andekas William Larry Mitchell, keda tunti lihtsalt “Billina”. 1935. aastal, vaid 23-aastasena, määrati Mitchell Cadillaci kunstilise kujunduse osakonna juhiks. Ta sobis suurepäraselt GM-i äsja loodud “Esteetika ja värvi osakonda”, mis otsis värsket loomingulist talenti. Tema juhtimisel eemaldus 60 Speciali disain ajastu valdavalt siledast, ümarast ja “aerodünaamilisest” stiilist ning tõi kasutusele nurgelisema “kohvrikujulise poritiiva”, millest sai hiljem Ameerika autodisaini tunnus.
Varuratas muudab niigi mitte eriti mahuka pakiruumi veel kitsamaks, kuid mood paigutada ratas kere välisküljele polnud veel tagasi tulnud
Kuidas see müüs ja mis muutus
Uuenduslik disain võeti hästi vastu ning 1938. aastal müüdi 60 Specialit rohkem kui kõiki teisi Series 60 mudeleid. 1939. aastaks lõpetati tavalise Series 60 tootmine ja kõik kaheksasilindrilised mudelid said ühtse, teravama esiosa piklike esitulekorpustega. 60 Special säilitas oma iseloomuliku väljaulatuva pakiruumi, läikivad aknaraamid ja madala silueti. Samal aastal ilmus klaasvaheseinaga versioon ning lisavarustusena pakuti liugkatust — teatud kompensatsioon avatud mudeli puudumise eest.
Mootor on sama mis kõigil teistel 1941. aasta Cadillacidel: V-kujuline kaheksasilindriline jõuallikas töömahuga 5179 cm³ ja võimsusega 150 hj 3400 p/min juures.
Kakssada autot
Kokku valmistati siin näidatud mudelit vaid 200 eksemplari; veel vähem, ainult 185 autot, said 1941. aastal katuseluugi. Järgmisel aastal kaotas Fleetwood 60 Special oma eripärase kere ning muutus lähedasemaks 1942. aasta Cadillac Series 61 ja 62 mudelitele. Hüvitisena pikendati teljevahe 3378,2 millimeetrini, mis suurendas tagaistujate ruumi, ning kerele lisati läikivad dekoratiivliistud. 1942. mudeliaasta jäi Ameerika Ühendriikide sõtta astumise tõttu lühikeseks: valmistati vaid 1875 autot, neist 190 sisemise allaliikuva klaasiga.
Fleetwood 60 Special on ainus Cadillac, millel polnud juba tootmise algusest peale astmelaudu. Sellel on iseloomulik kolmemahuline kere selgelt väljaulatuva pakiruumiga
Fleetwood 60 Speciali visionäärist looja William Mitchell tõusis hiljem GM-i peadisaineriks ning tema juhtimisel sündis veel palju põnevaid ja kauneid autosid.
Foto: Sean Dugan, Hyman Ltd.
See on tõlge. Algupärast artiklit saate lugeda siit: Üks kahesajast: 1941. aasta Cadillac Fleetwood 60 Special Andrei Hrisanfovi jutustuses
Avaldatud veebruar 06, 2025 • 5m lugemiseks
