Peaaegu kaks nädalat oli Ducati Multistrada 1260 Enduro minu ustav reisikaaslane, kehastades Itaalia stiili tugevas krossoveri vormis. Mu teekond lookles läbi Karjala salapäraste metsade, kus kaugusest kostsid huntide ulgumised, ning Rõbatši poolsaare puutumatutel samblavaipadel leidsin avara Arktika taeva all rahu. See seiklus näitas suurepäraselt, milleks suured matkaenduurod on loodud ja millist vaimu nad kannavad.
Ducati Multistrada 1260 Enduro
Klass ja selle valitsejad
Suured matkaenduurod kujutavad endast juhtivate tootjate insenerikunsti tippu ning moodustavad omaette eliitmaailma, kus valitsevad BMW, KTM ja Ducati. See klass ulatub kaugemale Suzuki V-Strom 1000 ja Yamaha XT1200Z Super Tenere pakutavast, tuues kaasa tipptasemel lahendused nagu elektrooniliselt reguleeritav vedrustus, uuenduslik kurvi-ABS ning terve hulk turvaandureid — alates esiratta tõusmise kontrollist kuni kujundlikult öeldes teeäärse kohvi hindamiseni.
Ducati Enduro areng
Ducati 1200 Enduro seadis lati kõrgele, kuid uus 1260 Enduro nihutas piire veelgi. Mootori töömaht kasvas 1262 kuupsentimeetrini, võimsus suurenes 152 hobujõult 158-ni ning 128 Nm pöördemomendi platoo muutus vahemikus 3500–5000 p/min ühtlasemaks. Huvitaval kombel vähendati nii esihargi kui ka tagumise amortisaatori käiku 200 millimeetrilt 185-le, et langetada istmekõrgust ja mootorratta raskuskeset. Kuid kas see mõjutab maastikuvõimekust? Ducati Skyhook Suspension Evo süsteem, mis näib olevat otse ulmefilmist, lubab need muudatused tasakaalustada.
Näidikupaneel, juhtseadised ja pagas
Värviline viietolline TFT-ekraan tundub algul üleküllastatud, kuid pakub funktsioone, mida ei leia igast luksusautostki. DWC & DTC väljalülitatud asendis — minu valik: esiratta tõusmise kontroll ja veojõukontroll olid välja lülitatud.
Vasakul juhtraual olevate nuppude rohkusega harjub kiiresti; kõik on loogiliselt paigutatud ega nõua tarbetuid liigutusi.
Karterikaitse pidas stoiliselt vastu kümnetele kivitabamustele, kuid selle tagasihoidlikud mõõtmed tekitavad endiselt muret — mõistlik oleks paigaldada lisakaitse.
Ducati 1260 Enduro ametlikud külgkohvrid valmistab Touratech: vasakpoolne, 45-liitrine kohver mahutab hõlpsasti iga kiivri, parempoolne 40-liitrine on väljalaskesüsteemi tõttu veidi tagasihoidlikum.
Elu ekspeditsioon
Ducati Multistrada 1260 Enduro tegelike võimete mõistmiseks asusin suurele ekspeditsioonile läbi Karjala Rõbatši poolsaarele, Venemaa kõige läänepoolsemasse punkti. See 6000-kilomeetrine teekond, millest umbes pool kulges väga erinevatel pinnasteedel, algas ja lõppes Moskvas. See oli vastupidavuse ja vaimu proovikivi, ööbimistega tähtede all ning keerulise maastikuga. Kaaslasteks olid mitmekülgne Multistrada 950 S ja temperamentne Scrambler Desert Sled, saateautoks tugev Volkswagen Amarok Canyon.
Esimesed 700 kilomeetrit Peterburi olid vaid eelmäng lummavale Vene Põhjalale. Vaatamata 30-liitrisele kütusepaagile ja 254-kilogrammisele massile osutus Ducati 1260 Enduro asfaldil ületamatuks masinaks. See ühendab palja tänavamootorratta toore jõu matkaratta luksusega ning liigub pingevabalt kiirustel, mis meenutavad tippklassi sportautosid, säilitades samal ajal suurepärase mugavuse ja ökonoomsuse.
Karjalasse
Peterburis tegime olulise ümberseadistuse: mootorratas sai Pirelli Scorpion Rally rehvid ja oli valmis ees ootavateks maastikuseiklusteks. Teekond Vottovaara poole oli täis ajalugu ja looduse ilu ning näitas, kui rikkalik ja mitmekesine on Karjala.
Karjala jättis mulle kustumatu jälje, nagu peatükk haaravast looduse ja ajaloo saagast. Kemi ja Umba linnad püsivad mälus oma ehtsate saunadega; kase ja värske puidu lõhn tundub mind saatvat siiani.
Teiseks päevaks olime Ducati Multistrada 1260-ga täielikus kooskõlas. Valisin Enduro mootorirežiimi koos esiratta ABS-iga ning tagaratta blokeerumisvastane süsteem oli täielikult välja lülitatud. Ka veojõukontroll oli väljas. Vähendatud vedrustuskäigust hoolimata oli maastikuvõimekus muljetavaldav, kuigi aeg-ajalt mootorikaitsmesse kandunud löögid tuletasid tehtud muudatusi meelde. Kolleegi juhitud Multistrada 950 S hoidis ebatasasel pinnal vaevata 90—100 km/h ning sundis mind tema tempoga kaasa minema.
Scrambler Desert Sled, mis alguses veetis suure osa teest meie saateautos, näitas oma tõelist tugevust Rõbatši maastikuradadel. Raskemate Ducati kaaslaste kõrval tundus see kerge ja pingevaba ning läbis hõlpsalt maastikku, mis suuremate mudelitega nõudis maksimaalset keskendumist.
Vaidaguba tuletorn Rõbatši poolsaare Nemetski neemel töötab endiselt.
Sredni poolsaar ja Motovski laht Barentsi meres.
Kaaluprobleem
Selliste hiiglaste nagu Multistrada 1260 S või BMW „suur hani” peamine raskus on nende mass. Veerand tonni tehnikat mudas või liivas juhtida on tõsine ülesanne isegi kogenud sõitjale. Väiksema kogemusega mootorratturi jaoks võib juba sada meetrit asfaldist eemal tunduda hirmutav.
Rõbatši ja Nemetski neem
Seikluse tõeline hing asus aga väljaspool sillutatud teede mugavust. Pärast nädalat Karjala rahulikes maastikes jõudsime Kanentjavri järve ja Rõbatši poolsaarele. Järgmised kolm päeva kuulusid minu mootorrattareiside kõige sisukamate hulka. Jõgede läbimisest kuni karmile maastikule laiali puistatud sõjajälgedeni oli kogu kogemus sügavalt liigutav.
Telkimine Nemetski neemel, vaade Norra ranniku poole ja põnev 40-kilomeetrine tagasisõit, mille käigus pidime isegi kinni jäänud Amaroki välja aitama, lisasid seiklusele värvi. Täielikus pimeduses läbi Rõbatši sõitmine, kui Scrambleri kütusepaak oli taas tühjaks saanud, erines teravalt asfalditeede üksluisusest.
Need kogemused panid mind mõtlema oma rahaliste valikute üle ja kahtlema mõnes varasemas eelarvamuses. Tähelepanuväärne on, et kogu reisi jooksul ei vedanud ükski Ducati meid kordagi alt.
Foto: Dmitry ja Leonid Grinberg | Artem Lepesin | Nikita Kolobanov
See on tõlge. Algupärast artiklit saab lugeda siit: Põhjala vaikus ehk itaallased polaarjoone taga. Reis Ducati Multistrada 1260 Enduroga
Teave riikide kaupa
Avaldatud veebruar 07, 2024 • 7m lugemiseks
