Ei, seda konkreetset autot ei lasknud tootmisliinilt maha rahvusvaheline Fiat S.p.A. Auto sündis hoopis signor Alfredo Vignale töökojas, kasutades populaarse Fiat Cinquecento osi. Töökoda asus Grugliascos Fiat Mirafiori tehase kõrval ning autot valmistati seal aastatel 1967–1971 väga hoolikalt, käsitsi ja väikeste partiidena. Samal ajal tegi Vignale piiratud seeriaid ka Fiat 850, Fiat 124 ja Fiat 125 põhjal.
Farina õpipoisist oma margini
Alfredo Vignale lugu algab 1913. aastal Grugliascos. Ta õppis ametit Stabilimenti Farinas, mis oli üks Itaalia kuulsamaid keretootjaid. 1948. aastal asutas ta oma ettevõtte ning täitis peamiselt Itaalia ja välismaiste suurtootjate eritellimusi. Rahvusvahelistele autonäitustele mõeldud näidismudelitest kuni nõudlike eraklientide unikaalautodeni pälvis Vignale käsitööoskus kogu autotööstuse tunnustuse. Tema klientide nimekiri oli sisuliselt kogu tööstus ise — Cisitalia, Ferrari, Volvo, Lancia, Alfa Romeo, Maserati ja muidugi Fiat.
Esiosa kujunduses domineerib suur ja silmatorkav dekoratiivne võreriba. Selle taga pole aga mingit radiaatorit — tegelikult pole autol radiaatorit ei ees ega taga.
Just seda dekoratiivne valeradiaator enda taga peidab.
1960. aastate alguseks soovis ta alltöövõtust loobuda ja panna oma nime päriselt autole. Ta kolis töökoja Mirafiorile lähemale, et tarneahelat lühendada, ning alustas Fiat 850-ga, millele joonistas voolujoonelised lahtised ja kinnised kered. Fiat 124 ja Fiat 125 said sportkered nimedega Evelyne ja Samantha. Väikese Fiat 500 šassiile ehitas ta selle kahekohalise rodsteri.
Radiaatorivõre ilma radiaatorita
Fiat 500 mootor asub taga, seega ei jahuta Gamine’i ninal olev võre mitte midagi. See on teadlik viide sõjaeelsele stiilile, nagu Lancial ja Fiati enda Balillal, ning selle taga seisab püstiselt paigaldatud varuratas. Kumerad külguksed meenutavad vanu Briti turismiautosid, kuigi alla keritavaid küljeaknaid pole. Esiklaas on kumeruse asemel lame ning piilarites on kolmnurksed õhuavad, mis juhivad halva ilmaga pritsmed kõrvale. Auto praktilisus oli piiratud, kuid esteetiline võlu vaieldamatu — Vignale käsitööliku nägemuse kehastus.
Nii väikese auto puhul võiks vabalt ka usteta hakkama saada. Ometi on uksed olemas, kuid väliskäepidemeid neil üldse pole.
Suurema mõju nimel võinuks ilukilbid ilmselt teha kodaratega, kuid see oleks auto hinda märgatavalt tõstnud.
Auto kokpit on lihtne ja tagasihoidlik: mitte midagi üleliigset.
Istmed on seevastu üsna mugavad ega karda ka niiskust.
Armatuurlaua näidikute arv on viidud miinimumini: üksainus sihverplaat sisaldab kõike vajalikku.
Miks Gamine müüs oma õdedest paremini
Praktilisusega see väike auto tõesti kiidelda ei saanud. Seda võiks pidada meistri vallatuks kapriisiks — eriti arvestades nime, mis tähendab prantsuse keelest tõlgituna umbes „vallatut” või „kelmi”. Sellise kergemeelse mulje seab aga kahtluse alla tõsiasi, et tootmismahus ületas Gamine oma kupeekerega „õdesid”. Samantha ja Evelyne’i valmistati mõlemat veidi üle saja, kuid Vignale Gamine’i läks ainuüksi Briti turule umbes kolmsada. Kokku toodeti hinnanguliselt 400–450 autot. Kahjuks pole täpsemaid andmeid säilinud.
Väike mootor mahub mugavalt tagumise luugi alla. Selle kaane pilud reedavad aga selgelt, et all on mootoriruum, mitte pakiruum.
Tagumine kaitseraud on täiesti ebapraktiline — nagu ka ees olevad kaks „poolikut”. Tagatuled on seevastu suured ja hästi nähtavad.
Mis läks valesti
Esiteks oli autos vaid kaks istekohta, samal ajal kui tavalisel Fiat 500-l oli neli, ning lisaks oli Gamine märgatavalt aeglasem. Teiseks jättis juhitavus soovida. Oma osa mängis ka suhteliselt kõrge hind: nõudlus jäi ootustele alla ning lõpuks otsustas Alfredo Vignale autotootmise täielikult lõpetada. 1969. aasta sügisel ostis kogu ettevõtte Alejandro de Tomaso, kes kavatses neis ruumides hakata tootma Panterat. Traagiliselt hukkus signor Alfredo novembri lõpus, just siis, kui omandi üleminek oli lõpule jõudnud, autoõnnetuses oma isikliku Maseratiga. Nii lõppes veel üks peatükk Itaalia keretööstuse ajaloos.
See eksemplar oli selgelt mõeldud vasakpoolse liiklusega riikidesse.
Auto profiil on hoogne nii katusega kui ka ilma. Mõlemal juhul puudub aga praktiliselt igasugune kaitse väliste tingimuste eest.
Ühe auto tee Honolulusse
Fotodel olev auto on parempoolse rooliga. See telliti ettevõtte Londoni esinduse kaudu ja sai seal oma esimese omaniku; dokumentide järgi osteti auto 1969. aastal 645 naela eest. Aasta hiljem kolis omanik Karachi linna Pakistanis ja võttis auto kaasa. Sealt rändas see Melbourne’i kaudu Austraalias edasi Hawaiile ja jõudis lõpuks Honolulusse. Vaatamata pikale teekonnale saabus see eksemplar hämmastavalt heas seisukorras.
„Gamine” tähendab siiski „poissi”. Ja siin on „tüdrukud”, tema õed: Samantha…
…ja Eveline
Fiat Vignale Gamine: põhiandmed
- Valmistaja: Carrozzeria Vignale, Grugliasco — mitte Fiat
- Aastad: 1967–1971, käsitsi, väikeste partiidena
- Alus: Fiat 500 Cinquecento, mootor taga
- Kere: lahtine kahekohaline, allakeritavaid küljeaknaid pole, väliseid uksekäepidemeid pole
- Võre: ainult dekoratiivne — selle taga seisab varuratas
- Tootmine: kokku ligikaudu 400–450 autot, neist umbes kolmsada Suurbritanniasse
- Õed: Samantha Fiat 125 põhjal ja Evelyne Fiat 124 põhjal, mõlemat veidi üle saja
- See eksemplar: osteti uuena Londonis 1969. aastal 645 naela eest; nüüd Honolulus, teekonnaga läbi Karachi ja Melbourne’i
Korduma kippuvad küsimused
Kas Gamine on Fiat? Ainult tehniliselt. Mehaanika pärineb Fiat 500-lt, kuid auto projekteeris ja ehitas Alfredo Vignale töökoda Grugliascos ning Fiat S.p.A. ei osalenud selle valmistamises.
Miks on tagamootoriga autol radiaatorivõre? Sest see pole tegelikult radiaatorivõre. See on kujunduselement, vihje sõjaeelsetele autodele nagu Fiati Balilla, ning selle taga paikneb püstiselt varuratas.
Mitu autot valmistati? Enamiku hinnangute järgi 400–450, neist umbes kolmsada Briti turule. Täpseid dokumente pole säilinud.
Mida nimi tähendab? See pärineb prantsuse keelest ja tähendab umbes „vallatut” või „kelmi”.
Miks tootmine lõpetati? Kaks istekohta nelja asemel, tagasihoidlik jõudlus, keskpärane juhitavus ja kõrge hind hoidsid nõudluse ootustest madalamal. Vignale müüs ettevõtte 1969. aasta sügisel Alejandro de Tomasole.
Foto: Sean Dugan, www.hymanltd.com
See on tõlge. Algupärast artiklit saab lugeda siit: Vallatu: 1969. aasta Fiat Vignale Gamine Andrei Hrisanfovi jutustuses
Avaldatud mai 02, 2024 • 5m lugemiseks
