Milline võluv vaatepilt! Justkui oleks keegi mängulise tuju ajel otsustanud asetada Fordi šassiile nukumaja. Sellistel suurtel mänguasjadel on tavaliselt peensusteni viimistletud sisemus, täis nukumööblit ja tarvikuid. Selle sees peitub aga lihtne kahekohaline kabiin. Mida me siis õigupoolest vaatame?
Veerevad kodud — ja mis see ei ole
Aastakümneid tagasi ilmus Leedus raamat pealkirjaga “Riedantys Namai” ehk “Veerevad kodud”. Rikkalikult illustreeritud teos rääkis inimestest, kes ehitasid kasutusest kõrvaldatud bussid ja veoautod ümber liikuvateks kodudeks, ning nende niinimetatud “loomingust”. Mõni neist illustratsioonidest jõudis isegi Autoreview lehekülgedele — kuid siin näidatud Ford T nende hulgas ei olnud.
Seda konkreetset Ford T-d raamatus ei olnud, sest teos käsitles päris eluasemeid, mis olid ehitatud sõidukite šassiidele. Siin on meil tüüpiline reklaamiauto, mida sajand tagasi ehitati väga palju ja kõige veidramates vormides, mida reklaamitav toode vähegi inspireeris.
“Majja” ei pääse valgustatud valge veranda kaudu, vaid tuleb tõmmata esitule kohal vasakul asuvat ümmargust käepidet. Siseruumi pääseb ainult kõnniteepoolsest küljest; vastasuksel käepidet pole ja see avaneb ainult seestpoolt.
Sajand reklaami ratastel
Üks kingaparandus- ja rätsepatöökoda paigaldas kunagi autošassiile hiiglasliku, tõetruult valmistatud nahkkinga. Nii alkohoolsete kui alkoholivabade jookide müüjad püüdsid vahelduva eduga vormida oma reklaamisõidukeid pudelite kujuliseks. Budweiseri õlletootjad ei piirdunud tagasihoidlike võtetega ning kujundasid kaks või kolm Cadillaci lahingulaevadeks koos ankrute, suurtükkide, lippude ja päästerõngastega. Leedus sõitis kõrvalistes paikades ringi kalakujuline Chevrolet’ veoauto, jagades igas peatuses mitte kala, vaid kalakujulisi seebinäidiseid. Briti tubakafirma Carreras Ltd. saatis Black Cati kaubamärgi turuletoomisel teele lumivalge sõiduki, mille juht ja reisijad kandsid süngeid kassikostüüme ning suitsetasid lakkamatult just neid sigarette.
Salongi kaunistavad kaks väga armsat lillekaunistust. Kahekohaline diivan on seevastu täiesti tavaline.
Miks puumaja Portlandis Connecticutis
Siin näeme üsna süütut reklaami puidutöötlemistehasele, mis tarnis eramajade ehitusmaterjale. Portland Connecticutis pole mingi kihav suurlinn, vaid killuke “ühekorruselisest Ameerikast”, kus enamik hooneid on puidust. Seda hoolimata asjaolust, et kuni 1936. aastani oli kohaliku majanduse peamine tegevusala pruuni liivakivi karjäär, kust kivi veeti New Yorki, San Franciscosse ja Bostonisse ning üle ookeani Inglismaale ja Kanadasse. Portlandi elanikud ise eelistasid siiski traditsioonilisi puumaju — ning nende jaoks ehitati mitu liikuvat majakest, mis seisid muinasjutuliste “kanajalgade” asemel ratastel. Need sõitsid mööda linnatänavaid ja ümbruskonda ning reklaamisid ehitus- ja remondimaterjale.
Koketne sisemine lambivari. Paremal olevad kaks tiibmutrit kinnitavad dekoratiivse korstnatoru katuse külge.
John Barry ja COME ON OVER
Kampaania taga seisis John Barry. Kirjeldatud ajal ja veel palju aastaid hiljem juhtis ta ettevõtet Strong & Hale, mille märk katab “maja” tagaseina. Tema loomingulist käekirja oli raske mitte märgata. Lisaks kaunistatud Fordidele sai ta tuntuks 1925. aastal Connecticuti jõe äärsele tellisseinale tehtud kolme meetri kõrguse kirjaga “COME ON OVER” — kutsega uustulnukatele Portlandi elama asuda. Kiri on säilinud tänaseni, hiljuti taastati see ning jõeäär puhastati võsast, mis oli tähed varjanud.
“Sissepääs” on valmistatud sama hoolikalt nagu arhitektuurimakett — veranda kohal on isegi töötav latern.
Mis ettevõttest sai
Barry arvas, et uustulnukad hakkavad eramaju ehitama ning vajavad tema saematerjali, talasid ja tisleritooteid — ukse- ja aknaraame ning muud säärast. Tal oli õigus: Strong & Hale elas tema vankumatu juhtimise all üle nii suure depressiooni kui ka Teise maailmasõja. John Barry suri rahulikult 1958. aastal, kaheksakümneaastasena.
Kolm aastat pärast tema surma ostis ettevõtte konkurent, kes läks peagi pankrotti. Tänapäevani on alles nostalgiline kiri, mida öösiti prožektoritega valgustatakse, ning see võluv ja rikkalikult kaunistatud “piparkoogimaja”.
“Maja” katus on kaetud katusekive jäljendava materjaliga. Reklaamija nimi on suurte tähtedega — valge punasel — kirjutatud üle kogu tagaseina laiuse.
Piparkoogimaja-Ford: peamised faktid
- Mis see on: reklaamisõiduk — Ford T šassii reklaamkerega, mitte matkaauto
- Reklaamija: Strong & Hale, puidutöötlemistehas, mis tarnis eramajade ehitusmaterjale
- Kus: Portland, Connecticut — puithoonetega linn, kuigi kuni 1936. aastani oli selle peamine tegevusala pruuni liivakivi karjäär
- Algataja: John Barry, kes lasi 1925. aastal Connecticuti jõe äärsele seinale paigutada ka kolme meetri kõrgused tähed “COME ON OVER”
- Sees: lihtne kahekohaline kabiin — kõik tähelepanuväärsed detailid on välisküljel
- Hiljem: Barry suri 1958. aastal kaheksakümneaastasena; kolm aastat hiljem ettevõte müüdi ja ostja läks peagi pankrotti
Korduma kippuvad küsimused
Kas see on matkaauto? Ei. See on reklaamisõiduk. Päris eluasemed sõidukite šassiidel kuuluvad teise traditsiooni — sellest räägib Leedu raamat “Riedantys Namai”.
Mida sellega reklaamiti? Ehitus- ja remondimaterjale ettevõttelt Strong & Hale, Portlandis Connecticutis tegutsenud puidutöötlemistehaselt.
Kas tõesti oli kinga- ja lahingulaevakujulisi autosid? Jah. Kingatöökoda ehitas hiiglasliku nahkkinga; Budweiser kujundas kaks või kolm Cadillaci lahingulaevadeks; Leedus sõitis kalakujuline Chevrolet ringi ja jagas kalakujulist seepi.
Kas kiri COME ON OVER on veel alles? Jah. 1925. aasta kiri on taastatud ning selle ees olev jõeäär puhastatud, nii et tähed on taas hästi loetavad.
Foto: Sean Dugan, Hyman Ltd.
See on tõlge. Algupärast artiklit saab lugeda siit: Piparkoogimaja: 1922. aasta Ford Model T Andrei Hrisanfovi jutustuses
Avaldatud veebruar 20, 2025 • 5m lugemiseks
