Mees lükkas oma ratastooli rattad liikuma, kadus angaari hämarusse, vajutas lülitit ja naeratas tagasihoidlikult, oodates lampide soojenemist. Tardusin hetkeks ja tahtsin siis ennast näpistada: see on ju meie sõiduki- ja automuuseumi koopia! Vana garaažina kujundatud nurgake oli sõna otseses mõttes peegelpilt Autorodeo väljapanekust, mille me vanatehnikanäitusteks lõime — mäletate meie musta-sinist Fiati vana töökoja taustal? Ja kogu ise: milline kirju vanatehnika segu ning milliste koostisosadega! Minitraktor Oliver Cletrac HG, Ameerika faeton Dixie Flyer aastast 1919, Taanis toodetud elektriauto Kewet El Jet, Bombardieri poolroomikutega maastikusõidukid. Kuidas aga meie Moskvitchi, Lada ja Gazoni sõidukid ning „buhankad” siia sattusid?
Ühel oma näitusestendil lõime samasuguse garaažimiljöö. Ka auto oli sama — Fiat 500 Topolino.
Miks on Islandil Nõukogude autosid
Selgus, et eri aegadel toimusid ametlikud tarned. Need said võimalikuks tänu niinimetatud „tursasõdadele”, mida Island pidas Briti kalalaevastikuga, keelates selle laevadel saare lähedal kala püüda. Vastulöögiks kehtestasid britid Islandi mereandidele embargo. Õppetund aga ei mõjunud, sest Nõukogude Liit ostis embargo alla sattunud kala meelsasti ära ning tasus selle eest sõidukite ja traktoritega.
Mis islandlastele meeldis
Esimese Nõukogude impordilaine täht oli GAZ-69. Võimsusega see ei hiilanud, kuid Islandil edestas tuttavaid Willyse, Jeepi, Fordi ja Land Roveri sõidukeid salongiruumi ning sõidumugavuse poolest. Meie „gazikuid” ehitati siin halastamatult ümber, sest kõva katuse asemel tentkatusega sõiduk ei tulnud kohalikes oludes kõne alla. Uljanovski „buhankasid” hinnati reisijate arvu, aeglustiga täisväärtusliku nelikveo ja mitmekülgsuse pärast: üldkasutatavatel teedel liikusid kaheteistkümnekohalised masinad kiiremini kui Saksa Unimogi mudelid ja nende analoogid.
Kliima tõttu ehitati meie „gazikuid” Islandil halastamatult ümber. Tentkatusega auto on siin haruldus.
Islandil pole alles ühtegi terviklikku ZIS-i autot. Aga kapott on!
Teine tarnelaine: Niva, „buhanka”, „kopeika”. Säilinud „Glavryba” kleebiste järgi otsustades ostsid islandlased kasutatud Nõukogude sõidukeid meelsasti — Nõukogude kaubandusesinduste kaudu.
Ühe pere rajatud muuseum
Kohaliku transpordimuuseumi asutas Reykjavíki elanik Ingólfur Krístiánsson. Pensionile jäädes meenus talle ammune kirg masinate vastu ning ta jättis linnaelu seljataha ja kolis Ístaðfelli asulasse, kus oli möödunud tema lapsepõlv. Tema naisest sai selle autokodu hing ja projekti suhtekorraldaja. Tänu naise pingutustele kujunes muuseumist tõeline kultuurikeskus, mis pakkus vanaautode omanikele turvalist kohta oma sõidukite hoidmiseks. Ístaðfelli muuseum sai jalad — õigemini rattad — alla naabrite ja keskkonnaaktivistide nurina saatel. Nemad küsisid: „Milleks meile siia autokalmistu?” Ometi kasvas kogu aasta-aastalt, jõudes kahesaja viiekümne sõiduki ja mitme tuhande väiksema eksponaadini.
Kapoti alt välja turritav tagumik — vihje meie Moskvitchi autode haprusele?
Isegi meil on selliseid Moskvitchi autosid vaid mõni alles.
Islandi nimed ja juhtimise üle võtnud poeg
Abikaasad surid kahekuulise vahega ning alates 2003. aastast juhib muuseumi nende poeg Sverrir Ingólfsson. Hoolimata puudest juhib ta tervet osavate vabatahtlike meeskonda ning veenab kohalikke võime projekti rahaliselt toetama.
Ärge imestage ka nimede iseärasuste üle. See, mida oleme harjunud pidama perekonnanimeks, tuletatakse Islandil isa või ema eesnimest — tegemist on isa- või emanimega. Päris perekonnanimi on selles riigis vaid vähestel.
Sverrir Ingólfsson
Mida kogus veel leidub
Ameerika sõjatehnika klassika: Dodge WC seeria kandevõimega 750 kg. Meil tuntud kui „kolmveerandtonnine Dodge”.
Willys MB, tuntud ka kui Ford GPW — pärast sõda oli Islandil selliseid autosid palju.
Autohelitehnika 20. sajandi keskpaigast. Sealhulgas Nõukogude toodang!
Ühesõnaga, kui teil on vaba hetk, vaadake lehte www.ystafell.is. Kui aga satute Islandile, võtke aega, et tutvuda Põhja-Atlandi autondusminevikuga.
Rootsi Aktiv Fischer Trac-Master — sellise klassi roomikmaastikusõidukid on tänapäeva Venemaal väga nõutud.
Traktor Oliver Cletrac HG on täiuslikult restaureeritud!
Ameerika Tucker Sno-Cati nimetataks tänapäeval amfiibseks lumesõidukiks.
Igaüks, kes on maal elanud, tunneb selle silueti juba kaugelt ära.
Ístaðfelli transpordimuuseum: põhiandmed
- Asukoht: Ístaðfelli asula, Island — www.ystafell.is
- Asutaja: Ingólfur Krístiánsson Reykjavíkist; tema abikaasa hoolitses kogu ja tutvustustöö eest
- Alates 2003. aastast juhib: nende poeg Sverrir Ingólfsson koos vabatahtlike meeskonnaga
- Suurus: kakssada viiskümmend sõidukit ja mitu tuhat väiksemat eksponaati
- Miks Nõukogude autod: „tursasõdade” embargo — NSV Liit ostis kala, millest Suurbritannia keeldus, ning maksis sõidukite ja traktoritega
- Väljapaistvamad eksponaadid: Oliver Cletrac HG, Dixie Flyer aastast 1919, Taani Kewet El Jet, Bombardieri poolroomiksõidukid, Dodge WC, Willys MB, Tucker Sno-Cat
Korduma kippuvad küsimused
Miks on Islandi muuseumis Moskvitchi autod ja „buhankad”? „Tursasõdade” tõttu. Suurbritannia kehtestas Islandi mereandidele embargo, Nõukogude Liit ostis need ise ära ning tasus sõidukite ja traktoritega.
Milline Nõukogude sõiduk seal kõige paremini hakkama sai? Esimese laine eesotsas oli GAZ-69 tänu salongiruumile ja mugavusele, mitte võimsusele. Kaheteistkümnekohalist „buhankat” hinnati mahutavuse, aeglustiga nelikveo ning Unimogi ületava maanteekiiruse poolest.
Miks tunduvad Islandi nimed ebajärjekindlad? Need ei ole perekonnanimed. Islandil moodustatakse teine nimi tavaliselt isa või ema eesnimest; päris perekonnanime kannavad vaid üksikud perekonnad.
Kui suur kogu on? Kakssada viiskümmend sõidukit ning mitu tuhat väiksemat eksponaati — roomikmaastikusõidukitest eelmise sajandi keskpaiga autoraadioteni.
Foto: Konstantin Sorokin
See on tõlge. Algupärast artiklit saate lugeda siit: На колесах: репортаж из музея транспорта в Исландии
Avaldatud märts 27, 2025 • 5m lugemiseks
